Märtsi keskpaigast hakkas uutele elektrivõrguga liitujatele ehk suurematel e päikeseenergia tootjatele kehtima tagatise maksmise nõue. See aitab lahti saada fantoomvõimsustest, kuid soosib ikkagi üksnes suurtootjaid, sest nüüd on väiksematel võimalus nõutud tagatisrahast lihtsalt ilma jääda. Lisaks kehtestas Elering hiljem erandi, mis sogab vett veelgi rohkem.
«Elektrituruseaduse ja teiste
seaduste muutmise seadus» hakkas kehtima 17. märtsist ning seal märgitud tagatise maksmise kohustuse eesmärk on panna võrguga liitujaid ühe kuni kahe aasta jooksul tootmisseadmeid reaalselt paigaldama ja elektrivõrguga liituma. Tagatise nõue ei kehti kodutarbijatele, kes soovivad liita võrku alla 15-kilovatist tootmist. Seni on Eestis hoidnud taastuvenergia kasutuselevõttu tugevalt kinni n-ö fantoomvõimsused. Võrguvõimsus on justkui täis, aga tegelikult ainult paberil, sest mitu suurtootjat on teinud taotluse võrguga liituda, kuid pole pika aja jooksul reaalselt tootmisega alustanud. Fantoomvõimsused hoiavad selliselt kinni potentsiaalset energia tootmist mitme tuhande megavati ulatuses. Seda on rohkem, kui on Eesti talvine tipptarbimine. Praegu on fantoomvõimsust ligi 5–10 korda rohkem, kui reaalselt on võrguga liitunuid. Nüüd muudetud seadus kohustab liitujaid juba liitumistaotluse esitamisel maksma tagatist 38 000 eurot megavoltampri (MVA) kohta. Kui liituja alustab tootmist ettenähtud perioodi vältel (periood erineb olenevalt kasutatavast tehnoloogiast), tagastatakse talle makstud deposiit. Problemaatiline on see, et deposiidi saab tagasi vaid kahel juhul: energiat tootma hakates või juhul, kui liitumistaotlust ei võeta menetlusse.
Risk jääda lihtsalt rahast ilma
Menetlusse mittevõtmist juhtub praktikas harva ja seega tuleb liitujal langetada liitumise otsus kõhutunde pealt ja võttes suure riski. See tähendab, et kui liitumistaotlust menetletakse ja ettevõte on pidanud deposiidiks maksma suure summa, siis peab ta projektiga lõpuni minema igal juhul, et oma deposiiti tagasi saada. Isegi siis, kui selgub, et päikesepargi ehitamine pole ikkagi majanduslikult mõistlik, kuna liitumistasu osutub liiga suureks. Võtame näiteks päikesepargi võimsusega 10 MW. Tagatis selle eest on 380 000 eurot, mille peab maksma liitumistaotluse esitamisel. Pole just väike summa. Nüüd hakkavad Elektrilevi ja Elering asja menetlema ja Elektrilevi teeb liitumislepingu pakkumise. Oletame, et pakkumise summa on 10 miljonit
eurot. See on aga arendaja jaoks ilmselgelt liiga suur summa, et pargi ehitamine ennast kuidagi majanduslikult ära tasuks.
Nüüd ongi arendaja kahvlis – kuna liitumistaotlus võeti menetlusse, on seaduse järgi ainuke viis deposiiti tagasi saada ehitada valmis park, mis äriplaani järgi ennast ära ei tasu. Lätis ja Leedus on sama probleem lahendatud nii, et deposiit tuleb maksta alles liitumislepingu allkirjastamisel ehk sel hetkel, kui nagunii tuleb raha välja käia. Deposiit läheb siis kohe liitumise maksumuse sisse. Varem pole fantoomvõimsuste tõttu väga paljud soovijad saanud seni oma päikeseparke luua või neid integreerida oma arendustesse. Eriti problemaatiline on see olnud näiteks suure elektritarbimisega ettevõtetele. Kui suudad soovitud efektiivsuse saavutada üksnes katusele paigaldatud päikesepaneelide abil, kuid selgub, et sa ei saa mitme lähema aasta jooksul võrguga liituda, siis lööb see ju plaanid korralikult sassi.
Samm edasi ja sammud tagasi
Aprilli lõpus asus aga vett veelgi rohkem sogama Eleringi otsus anda võimsuseid kinni hoidvatele ettevõtetele võimalus tagatisraha maksmisest üldse mööda minna. Nimelt saavad nad tasuda Eleringile tagatisraha asemel 70 protsenti oma eeldatavast liitumise kulust. See on paljudel juhtudel aga fantoomliitujale soodsam ja riskivabam. On hea, et Elering otsib lahendusi, aga see pole lihtsalt väga hea variant. Kui jääme praeguse tagatisraha maksmise lahenduse juurde, siis võiks jääda liitujatele võimalus hiljem lepingut mitte sõlmida, et tagatisraha ebamõistliku pakkumise puhul kaotsi ei läheks. Uue seadusega tehti fantoomvõimsuste likvideerimiseks samm edasi, kuid kehtestatud tagatise süsteemi jäikus võib uued potentsiaalsed liitujad ära hirmutada ja Eleringi erand on ikkagi fantoomliitujaid soosiv. Lõpptulemus on see, et suured arendajad tegutsevad edasi, kuid tavalised ettevõtted ei julge võtta riski, et maksavad deposiidi, mida ei pruugigi tagasi saada. Eesmärk võiks ju olla ikkagi see, et taastuvenergiat saaksid toota ka ettevõtted ja arendajad, kes ei ole üksnes sellele spetsialiseerunud ega väga suure rahakotiga.
